Thursday, August 25, 2011

Hiiumaal

Kiirtiir Hiiumaale peale mööda rannikut väga palju linde mu objektiivi ette just ei toonud, aga mõned siiski. Kõige toredam üllatus oli üks hõbehaigur, kes end kasis just nii kaugel, et binoklist oli seekord palju abi.
Orjaku roostiku laudteel kõndides oli ka roo-loorkull omal kohal, ning kaks salu-lehelindu mängisid kõrkjate vahel kulli.
Üks meeldiv tutvus oli ka ööbimiskoha hoovi tiigis elutseva sinikael-pardi noorpreiliga.
Palju lendas merikotkaid, hallhaigruid, kormorane ning kuldnokki.
Ja jälle nägin kägu. Ning väga imelik situatsioon oli - minu meelest. Sõitsime maanteel, sooritasime just vasakpööret kui nägin, et tee peal on mingi lind. Saime just viimasel hetkel pidama, sest lind ei lennanud ära. Algul vaatasin, et mingisugune pistrik, kes sööb erkrohelist tõuku. Lind lendas minema, kui autoukse lahti tegin, ning maandus üle tee männile ning vaatas sealt ehmunud pilguga tagasi. Ja see oli kägu! Tundus olevat nooruke, aga nii rumal, et autoga oleks võinud üle sõita.
 
kägu, Cuculus canorus, Common Cuckoo, käki 


sinikael-part, Anas platyrhynchos, Mallard, sinisorsa







 hallhaigur, Ardea cinerea, Grey Heron, harmaahaikara


hõbehaigur, Egretta alba, Great Egret, jalohaikara

salu-lehelind, Phylloscopus trochilus, Willow Warbler, pajulintu



Monday, August 22, 2011

Kiire suvine ülevaade, 2011



Suvine linnumaastik on võib-olla pisut vaiksem ja vähemkirevam, kuid siiski on üht-teist ka suvel jälgida. Noorlinnud näiteks on eriti agarad lennuharjutusi tegema ning liiguvad salkadena ringi. Käisin mitu korda rannas mudas kõhutamas, et mudatildreid jälgida. Ükskord aga maandus mudatildri asemel tikutaja, oli hästi kahtlustav. 
Kord sattusin tervele mänsakute bandele peale, neil oli ikka põnev, kes sulistas veelombis, kes niisama oksal uudistas. Pea iga päev nägin merikotkast üle lendamas ja kajakaid kimbutamas. Üks kord püüdis kajakapoja kinni, tappis ära ja hakkas sööma. Siis lendas selle raipega ühelt kivilt teisele, sest ta ei saanud rahulikult süüa, kajakad olid pidevalt turjas kinni. Lõpuks jättis ta söömise katki ning viskas raipe minema. Aga kajakas mõtles, et ei lase siis toidul raisku ka minna ja sõi ise lõpuni.. Ei tea, mis mõtted neil kajakail peas mõlguvad.
Paar nädalat oli suvel ikka täiesti leitsakut, et seal roostikus lamada polnud mingi lust, see aeg vaatasin siis niisama, kes lendab, ujub või süüa otsib. Pisut ehk vähemlevinuist lindudest silmasin suvel väiketiiru, tutt-tiiru, lõopistrikku ja heletildrit.

Ssltskonnakivil - mudatildrid ja kuldnokad
mudatilder, Tringa glareola, Wood Sandpiper, liro
kuldnokk, Sturnus vulgaris, Common Starling, kottarainen


randtiir, Sterna paradisaea, Arctic Tern, lapintiira


 väiketiir, Sternula albifrons, Little Tern, pikkutiira



 putukapüük
suitsupääsuke, Hirundo rustica, Barn Swallow, haarapääsky


 kajakarööv
merikotkas, Haliaeetus albicilla, White-tailed Eagle, merikotka


 mänsakunooruk
Nucifraga caryocatactes, Spotted Nutcracker, pähkinähakki

õnnetus
kormoran, carbo sinensis, Great Cormorant, merimetso

 kogunevad juba
kuldnokad, Sturnus vulgaris, Common Starling, kottarainen


talvike, Emberiza citrinella, Yellowhammer, keltasirkku


tikutaja, Gallinago gallinago, Common Snipe, taivaanvuohi

samad näod jälle - mudatildrid ja kuldnokk


saatjaga
kuldnokad
kuldnokk uhkes kuues

Tuesday, August 16, 2011

Linavästriku lood 2009-2011

  linavästrik, Motacilla alba, White / Pied Wagtail, Västäräkki



Kust ta tõusis, mine küsi -
kivilt, künkalt, kesarüpest?
Tunnen teda kergest hüppest:
västrik. Ei tal ole püsi.
   
Keksib, kargleb õueaial,
lendleb, lendleb, laskub maha,
eksib risurünka taha;
näe, nüüd istub võrguvaial!
  
Kust ta tõusis, mine küsi -
kivilt, künkalt, kesarüpest?
Tunnen teda kergest hüppest:
västrik, kellel pole püsi.

J. Oro Hiir rätsepaks Eesti Raamat Tln 1967

Linavästrik on minu igasuvine sõber õue peal. Pidevalt jutustab ta kord siin kord seal. Istumiseks sobivad kõik kohad. Vahepeal jahib kiile muru sees, majakatusel. Kui kass lähistele ilmub, kõlab ka kohe hädakisa ja sõim linavästriku keeles. linalind on nii inimesega harjunud, et ei pelgagi kahejalgset looma, seda kõige hirmsamat loomariigi esindajat. Ta istub vabalt mõne meetri läheduses kuivatatud lesta sabal ja säutsub oma västrikulaulu. Teinekord sirutab end laiali muruniiduki käetoel, justkui oodates, et masin kohe tööle hakkab ja saab sõitu. Või ootab jalgratta lenkstangil, või pesunööril, õõtsudes tasakaalu otsinguil pesupulkade vahel ning kujutades ette, et ta sobiks ka hästi pesulõksuks. Iga suve lõpus, kui ta oma poegadega mere äärde lendab, tuleb ta veel korraks õuele, et öelda: "Head aega ja järgmise korrani!"
Linavästrikul on rahvakeeli palju nimesid, kõige rohkem vast tuntakse teda jäälõhkuja nime all – kui jäälõhkuja on tulnud, ei tohi enam jää peale kõndima minna. Mahlakuu alguses on ta juba kohal, vibutab sabaga, põrutab põlvega ja selle peale ongi jää läinud. Vanasti tähendas ta talurahvale ka muud – kui linavästrikku kõrgel lendamas nähti, tähendas see ilusat linakasvu sel aastal. Kui aga linavästrik lendas madalalt ja maadligi, pidi ka linasaak olema nigel. Lina järgi on ta oma nime saanud.
Nimesid – jäälõhkuja, linalind, jääpõrutaja, Jämejalg-Toomas, jääkilataja, jääpõtk, jäätallaja, bäinapõks, kiitsakas, linapäästrik, linapääsuke, linapääsmik, linaõnnenäitaja, linaõnnetooja, linamõõtja, händlane, hännaline, tsibihärglane, pikahännamees, vibahänd, vitik, hällinaine, tsibet.

2009


2010

2011