Tülliaasta

Lühike ja põgus ülevaade lõppevast tüllide aastast. Eesti kaks tülliliiki on väiketüll ja liivatüll, viimase rahvapärane nimetus on liivarüüt. Millal väiketüll omale mõne nimetuse saab, ei oska öelda.

Väiketüll on Eesti väikseim kurvitsaline, kaaludes u 40 grammi. Liivatüll on pisut suurem, nii kuldnoka mõõtu ehk. Kuid kui nägin neid kahte esimest korda kõrvuti, siis sain aru küll, miks väiketüll „väike“ on. Liivatüll ikka pigem „suurtüll“ ta kõrval. Aga mõlemad on nii ilusad ja põnevad jälgida.

Liivatüll ja väiketüll on III kategooria kaitsealused liigid. (III kategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine. See võib vähendada liigi arvukust nii palju, et nad võivad sattuda ohustatud liikide hulka.)

Liivatülle olen sügisel sageli näinud soo- ja teiste rüdide seltskonnas, neil on hea kaitsevärvus ja neid polegi nii lihtne märgata, kui nad paigal seisavad kusagil kivide vahel. Ja suurema seltskonnaga liikudes on igatahes turvalisem.

Põhjalikumalt on tüllide kohta www.eoy.ee/tullid 

väiketüll, Charadrius dubius, Little Plover, pikkutylli

 

 

väiketüll ja liivatüll

 tüellandid

liivatüll, Charadrius hiaticula, Ringed Plover, tylli

Armaada

 

Eemalt oli juba kuulda kõva sirinat ja viristamist. Lähemale jõudes avastasin, et siidisabade armee oli vallutanud pooppuu, millel tolknesid veel mõned äkki maha sadanud lume tõttu pruuniks tõmbunud lehed, kuid mis see-eest oli valminud marjadest punane. Ja nende järele siidisabade kollektiiv siis lendaski. Küll oli neil palju siblimist ja suhtlemist puu ümber. Ikka ühelt oksalt teisele ja üles ja alla, vahepeal minema, siis tagasi. Mõni käis tee pealt veelombist joomas, kuna marjad ajavad janu peale. Siidisabad on väga sotsiaalsed linnud ning elavad kogu elu parves.

Põnev oli istuda puu all ja neid jälgida. Isegi unustasin ära, et ma istusin tegelikult märjas, vettinud ja sulavas lumes.
Ma pole vist akrobaatilisemaid linde kohanud - nii nagu nemad suutsid okste küljes rippuda ja samal ajal ka marju nokkida, mis neile korraga noka vahele ei mahtunud, ei ole ma varem kohanud.  

Siidisaba ehk viristaja on siidisabalaste sugukonda kuuluv lind. Eestis siidisaba ei pesitse, jäädes pigem läbirändajaks, tihti käivad nad Eestis ka talvitumas, kui on hea marja aasta, võib nende talvine arvukus olla kuni mõnisada tuhat.

Vahel võivad linnud käärinud marjade söömisest „purju jääda“, ning siis juhtub, et nad lendavad vastu aknaid, kuna näevad seal võõrast tegelast, kellega vaja kakelda. Paraku ei lõpe see vastu akent lendamine tihti hästi.

siidisaba ehk viristaja, Bombycilla garrulus, Bohemian Waxwing, tilhi