istudes kohtasin kõiki oma tuttavaid
sulelisi. Kõik küll ei tulnud söögilauale, ent läbi käisid siiski korraks.
Puukoristaja alati kõige ees. Tema on boss ja tema tulek tähendab, et tihased
peavad kõrvale tõmbuma. Puukoristajaid oli vähemalt kaks, isane ja emane. Isane
muidugi see uljaspea, kes teisi ära ajas, endal noka täis võttis ja siis ära
lendas, et varsti tagasi tulla. Vahepeal istus ta õunapuul ja laskis kuuldavale
oma huvitavat ja nukravõitu lauluviit.
Teine julge hakatis, kõige tillem, oli sootihane
ehk salutihane. Tema ütles, et nüüd tulen ja siis tuligi. Ja tuli teine ja
kolmaski, kõigil tervitussõnad suul.
Sinitihane ja rasvatihane mul nagu omad
semud – nemad on Tallinna söökla igapäevased „kliendid“. Ja isegi põldvarblane.
Kummaline on täheldada, et linnatihased
ja varblased on oluliselt julgemad, kui maakoha tihased. Eriti rasvatihane,
tema oli pea kõige pelglikum, kuid kui siis ükskord maigu noka vahele sai, ei
kartnud enam.
Korraks käis kiikamas rohevintide väike
kollektiiv ja isegi üks metsvint ja talvike.
Varesed, rongad ja harakad lendasid üle,
igakord uudistades, kas oleks ohutu tulla lähemale, ent ei maandunud, vares,
see ainus „julge“ maandus paarikümne meetri peale. Pasknäär istus kõik
ümberkaudsed oksad läbi ja vaatas, pea kord vasakule, kord paremale viltu.
Ükskord õnnestus mul isegi ajada kogemata
ära raudkull, kes varesega n-ö kulli mängis. Algul vist ajas vares teda, siis
kull varest, aga kui kiskja oli lahkunud, oli natuke aega täielik vaikus.
Kahe päeva „rosinaks“ oli
tamme-kirjurähn, kes käis mõlemal päeval ja vahepeal hüüdis puu otsas, nii et
terve õu sai teda täis.
puukoristaja, Sitta europaea, Wood Nuthatch, pähkinänakkeli
salutihane, Parus palustris, Marsh Tit, viitatiainen
põldvarblane, Passer montanus, Eurasian Tree Sparrow, pikkuvarpunen
sinitihane, Parus caeruleus, Blue Tit, sinitiainen
tamme-kirjurähn, Dendrocopos
medius, Middle Spotted Woodpecker, tammitikka
