Sunday, January 31, 2016

Vesipapipühapäev


Vesipappidel on varsti Eestist lahkumise aeg. Juba praegu uhkeldavad nad oma valge rinnaesisega, näitavad, kui kaunid, uhked ja osavad nad on. Vesipapi päevakava on kevade lähenedes kiire ja täis toimetamisi. Ta ei püsi paigal. Ikka vaja kas süüa otsida, seda süüa, lennata ühest kohast teise, kupatada konkurente kus see ja teine, sulestikku kohendada. Laulda ja tantsida. 

Papp tuli ja tantsis ka mulle, ise sekka laulu lüües.
Kui pappe oodates sulalumi läbi riiete juba kontideni jõudis, tekitas teadmine, et varsti saab kuiva kostüümi kodus selga tõmmata, ühest küljest küll mõnusa inimliku mugavuse tunde, kuid teisalt ka kerge kadedusenoodi, et mina vesipapi moodi jäises jõevees lobistada ei saa. 

Siisiki on neid nii mõnus jälgida, et vettinud olek ununeb. 

vesipapp, Cinclus cinclus,  White-throat Dipper, koskikara



 
















Thursday, January 14, 2016

Viuaasta kokkuvõte - Buzzard's year summary

*To English readers the text is after the photos.



Viuaasta möödus minu linnumaailmas põnevalt.

Igal aastal on omad kindlad olijad, pistelised tegelased ja üllatusesinejad. Viimaste hulka kuulub kahtlemata Saaremaal nähtud mesilasenäpp. Huvitav on see, et meie maastikku läbivalt kaunistavad paksud mustad madalal asetsevad kaablid lubavad endal jalga puhata paljudel rännulistel ja muidu sulelistel. Nii ka see imekaunis lind istus paksul traadil. Ilmselt siis on seal hea puhata. Natuke maad edasi istus sarnase traadi peal kaelus-turteltuvi, kes oli Eestimaal elutsevate tuvide seas minu viimane nägemata liik.

Üllatusesinejaks oli sel aastal ka kalakotkas ning olgugi, et olen teda näinud korduvalt, pakkus ta mõnusat kohtumise elamust ühel tardunult udusse mattunud augustihommikul, puhates jalga kuivanud puul.

2015. aastal õnnestus näha ära minu jaoks kõige müütilisem tegelane linnumaailmas – hüüp. Ja isegi kaks isendit. Aastat võiks seega lugeda kordaläinuks.

Kõikide n-ö tavaliste suleliste kohtumiste reas on viuaasta graafikul mitu punast punkti, mis tähistavad eriti eredaid kohtumisi.

Keskkevadel vaenukägu, hiliskevadel kodukakk, mesilasenäpp, kaelus-turteltuvi, varasuvel hüüp, kukkurtihane, hilissuvel kalakotkas, hõbehaigur, sügisel üks naljakas kohtumine kaelustuviga.

Kuid ka regulaarselt kohatavad liigid on põnevad ja mõnest ei väsi ma ära, näiteks pöialpoiss, väike-lehelind või ööbik. Rääkimata veel rähnidest ja kahlajatest.

Loodan, et ka alanud rasvatihase aasta pakub põnevust ja toob uusi meeldejäävaid kohtumisi.




metsvint, Fringilla coelebs, common chaffinch, peippo



kanakull, Accipiter gentilis, northern goshawk, kanahaukka



vaenukägu, Upupa epops, hoopoe, harjalintu




ööbik, Luscinia luscinia, thrush nightingale, satakieli


vainurästas, Turdus iliacus, redwing, punakylkirastas




mesilasenäpp, Merops apiaster, European bee-eater, mehiläissyöja




kaelus-turteltuvi, Streptopelia decaocto, Eurasian collared dove, turkinkyyhky



pöialpoiss, Regulus regulus, Goldcrest, hippiäinen





kodukakk, Strix aluco, tawny owl, lehtopöllö



kivirullija, Arenaria interpres, ruddy turnstone, karikukko



soo-loorkull, Circus pygargus, Montagu's harrier, niittysuohaukka




väike-lehelind, Phylloscopus collybita, common chiffchaff, tiltaltti




mets-lehelind, Phylloscopus sibilatrix, wood warbler, sirittäjä



käblik, Troglodytes troglodytes, Wren, peukaloinen



 nurmkana, Perdix perdix, grey partridge,peltopyy




kukkurtihane, Remiz pendulinus, Eurasian penduline tit, pussitiainen




hänilane, Motacilla flava, western yellow wagtail, keltavästäräkki



hüüp, Botaurus stellaris, Eurasian bittern, kaulushaikara



ööbik, Luscinia luscinia, thrush nightingale, satakieli



hallvares, Corvus cornix, hooded crow, varis 



hõbehaigur, Ardea alba, great egret, silkkihaikara



soo-roolind, Acrocephalus palustris, marsh warbler, luhtakerttunen



kalakotkas, Pandion haliaetus, osprey, sääksi



künnivares, Corvus frugilegus, rook, mustavaris



merikotkas, Haliaeetus albicilla, white-tailed eagle, merikotka



hoburästas, Turdus viscivorus, mistle thrush, kulorastas



meigas e kaelustuvi, Columba palumbus, wood pigeon, sepelkyyhky



The year of a buzzard was interesting in my world of birds.

There are regular "customers" every year, random characters and surprises. The biggest and most colourful surprise was definitely European bee-eater in Saaremaa. It is interesting that electricity cables, black and ugly, offers resting place to so many birds. So did this beauty – he /she was resting, lost and tired. Just a few minutes' drive and another figure was resting on a black cable – Eurasian collared dove. That was my last dove species in Estonia that I hadn't seen yet.

One bird I have seen over and over but who still managed to surprise me was resting on a dried tree one stagnant august morning. It was an osprey on a mystically foggy morning.

2015 was a year that I managed to see the most mythical character among birdsEurasian bittern. I saw even two specimen, so it was a good year in that way.

Among all the other fascinating observations there are some points that are more red. Like hoopoe in mid-spring; tawny owl, European bee-eater and Eurasian Collared dove in late-spring; Eurasian bittern and Eurasian penduline tit in early summer; osprey, Great egret in late summer and a funny encounter with a wood pigeon.

Between them are lots of other little and big birds and some that I will never get tired of – Goldcrest, Common chiffchaff or Thrush nightingale. And in an undeserved manner I leave out woodpeckers and waders (shorebirds).

I do hope that the Great tit's year is offering its own surprising opportunities, memorable photos and close encounters.






Monday, January 11, 2016

Roohabekas


Tean, lubasin 2015. aasta kokkuvõtet, aga üks väga elav kohtumine trügib vahele. Lennates, tsirrutades, siblides. 
Üks ilus väike suleline, meenutab vahest ehk aplesini, millel pikk saba taga, otsustas end mulle lõpuks ilmutada oma täies hiilguses. 
See on roohabekas. 
Eile oli väljas krõbe külm ja nad olid end eriti puhevile ajanud, mul aga ei saanud nende jälgimisest küll. Näpud tahtsid ära kukkuda küljest, kaamera ekraanid olid juba jääkirmega kaetud, aga mina vaatasin, kuidas roohabekad söövad. Imelik - kui inimene sööb, pole seal midagi eriti vaadata. Aga linnud või loomad, hoopis teine lugu. 
Roohabekas on Eestis suhteliselt uus liik, esimesed märkamised on alles aastast 1978.


roohabekas, Panurus biarmicus, bearded reedling, viiksitimali



emane roohabekas
prouad hoidusid tahapoole ja ei näitasid end vähe, 
nad olid juba kaugemale lennanud