Concerto grosso

"Tule, laula mulle ka, ainult üks kord!" ütlesin ööbikule, kes oksahunnikus istus ja laksutas. Ise olin juba sääskedest puretud ja põlved kividel kriimunud. Olen ammuilma soovinud ööbikuga tuttavaks saada, ent seni polnud see õnnestunud, ikka lipsas ta peitu ja ma olin liiga pime, et teda märgata. Kuid lõpuks oli tunne, et ta juba teab, kes ma olen ning kui palusin tal laulda väike viisijupp mulle – ta tuligi! Küll natuke kõrgemale, igaks juhuks, aga ta tuli, ja laulis mulle oma repertuaari säravamad palad. Minu pikk ootamine lõppes kauni kontserdiga.
Ma tänasin ja läksin oma teed.
Tema siblimist oli huvitav jälgida. Ta on nii tasane ja märkamatu lind oma hallikaspruuni kuuega. Vahel toob kuuldavale mõne piiksu. Siis siblib edasi ning iga teatud aja tagant käib oma territooriumi lauldes üle. Kolme külalist nägin oma vaatlemise ajal ka. Metsvint, pruunselg-põõsalind ja metskiur. Huvitav oli see, et metsvint käis ja säutsus ning ööbik ei teinud temast välja, kuid pruunselg-põõsalind ja metskiur lennutati valju lauluga minema.

maestro ööbik,  Luscinia luscinia, Thrush Nightingale, Satakieli

üks külaline - pruunselg-põõsalind,  Sylvia communis, Common Whitethroat, Pensaskerttu

 teine külaline - metskiur, Anthus trivialis, Tree Pipit, Metsäkirvinen