Sööklas - In a Bird Café

Üle pika-pika aja jälle linnusööklas.

Mis siis vahepeal muutunud on? Tore on see, et tamme-kirjurähn elab endisel koha peal, tore on ka see, et leevikesed on koha omaks võtnud. 

Kuid nukker avastus oli, et põldvarblasi on väga väheks jäänud ja sootihaseid samuti. 

Tamme-kirjurähn käis kordamööda suur-kirjurähniga, kuid kord sattusid nad kogemata kokku ning siis toimus naljakas tardunud teineteise tunnistamine kuni proua suur-kirjul „ära viskas“ ja ta endast väiksema tammekirju minema kupatas. Too siis kössitas okste vahel. Aga ka suur-kirju oskab okste vahel kössitada. 

Ise väga kitsa vaatega peidus istudes on põnev kuulates aimata, kes tuleb. Rähnidel teeb vahet küll, varblastel on omamoodi tiivavurin ja tihastel jälle teistsugune. 

Puukoristaja oli isegi väga viisakas seekord sest temal juba laulud üsna helisevad noka vahel ja tal pole enam nii palju aega toidulaual käia. 

Terve laupäev toimetas platsil ka üks ainus urvalind. Tavaliselt olen harjunud neid nägema ikka bandena, aga see oli üksi. Pühapäeval liitus temaga veel üks üksikhunt. Ja nii oli neid kaks.

It’s been a long time since I last visited my little bird café. So what has changed? It was good to see that middle spotted woodpecker was still there and I was happy to see that bullfinches have finally accepted the place. But little sad was that tree sparrows were so few and marsh tits even less. Maybe I will find out why. I think it’s magpies. 

Sitting in this little hide one has only small window to look out and then it is interesting to listen and educate myself that way – who’s coming? It must be the middle spotted woodpecker. And yes, it is! It’s a good way to learn birds by flight. 

Only one redpoll was there on Saturday. Usually they move in many but this one was alone. Sunday another came and so they were two of them. It is better to be with someone like yourself. 

 Rohevint, Chloris chloris, European greenfinch, viherpeippo

Sinitihane, Cyanistes caeruleus, Blue tit, sinitiainen

Rasvatihane, Parus major, Great tit, talitiainen

Urvalind, Carduelis flammea, Redpoll, urpiainen

Leevike, Pyrrhula pyrrhula, Eurasian bullfinch, punatulkku 

proua

 

ja härra

rasvatihane lendas säuhti hr leevikese eest läbi, et võib isegi olla, et too sai tiivaga vastu nägu. Ilme on küll selline :) 

Sinitihane ja põldvarblane

Rohevint, Chloris chloris, European greenfinch, viherpeippo

proua 

ja härra

Kahekesi ikka parem

Urvalind, Carduelis flammea, Redpoll, urpiainen

Suur-kirjurähn, Dendrocopos major, Great spotted woodpecker, isotikka

proua

Urvalind, Carduelis flammea, Redpoll, urpiainen

Põldvarblane, Passer montanus, Tree sparrow, pikkuvarpunen

Tamme-kirju ja suur-kirju teineteist tunnistamas

Tamme-kirjurähn, Leiopicus medius, Middle spotted woodpecker, tammitikka

Kaasade vaheline dialoog

Rohevint, Chloris chloris, European greenfinch, viherpeippo

Urvalinnud - Redpolls

Talvelinnud juba ammu toimetavad leppade küljes. Keila-Joal kohtusin minagi ühe seltskonnaga. Ilusad, kiired, väiksed ja roosad - urvalinnud. 
Lepavarblased ehk lumelinnud ehk urvalinnud liiguvad peaaegu alati seltsivates ja sõbralikes salkades, mis paisuvad eriti suureks rännuajal. Tihti võib neid kohata lepa okste küljes pea alaspidi rippumas ja käbide vahelt seemneid nokkimas.

-----------

Redpolls are friendly birds, they never fly alone. During migration period it may be quite crowded - up to thousands of birds but they have almost no fighting each other. they are often seen up side down, eating alder cone seeds.

urvalind, Carduelis flammea L., Common redpoll, urpiainen

Sööklauudiseid

Üle pika-pika aja sain istuda lennult improviseeritud lumevarjes, et jälgida linnusöökla tegemisi Viljandimaal. Lumeaugus liikumatult kükitamisest tekkinud sinikad, jalgade surm ja seljanihestus kaalus üles kõik selle, mida ma nägin. Jällegi ilmus üllatusesineja, kelleks seekord oli urvalind. Varem ma neid seal kohanud pole. Püsikunded olid nagunii, n-ö soojenduseks tuli puukoristaja, kes ei karda midagi ega kedagi ning alati on kohal ka sootihaste kollektiiv. Endiselt üllataval kombel on kõige aremad need „maal elavad“ linnalinnud ehk sini- ja rasvatihased. Ettevaatus pole liiast! Põldvarblasedki on neist julgemad. Kui saabusid sööklakunnid urvalinnud, mõtlesid ülejäänud linnud kaks korda, kas ühineda nendega või minna kõrvalsööklasse. Enamus valis teise söökla.

Laupäeval oli imekombel väga ilus ja päikeseline ilm, isegi lumikellukesed kerkisid maja seina äärt mööda ettevaatlikult.

Kui hilistel hommikutundidel saabus siesta aeg ja väiksed värvud leiba luusse lasksid, tuli pasknääride trio. Küll võtsid kaugelt juba vaatluskohti, et teha selgeks, millega neil minu liikumatult olla üritava valge kogu näol tegemist on. Vareslaste uudishimu oli pasknääridel siiski nii tugev, et tegi nad julgemaks kui näiteks harakas, kes ei näidanudki end näole, kui oli ära näinud, et söögiplatsil on kosmeetiline muudatus.  

Ootasin tegelikult ka rähne, kuid ilmselt polnud meil aeg kokku lepitud ning pildile nad ei ilmunud, kuigi lendasid lähistel ning iseäranis aktiivne oli tamme-kirjurähn, kel juba kevad südames ja nii ta siis pröökas puude ladvus oma laulu.

Pühapäeva hommikul – oh seda üllatust!, valitses väljas sügavamast sügavaim talvetuisk ja lumesadu. Lumikellukestest polnud jälgegi, kuid sööklas olid leevikesed. Pidin ikkagi minema ja veel oma sinikaid toitma, äkki tuleb ka leevike pildile. Ta tuligi mõned korrad.

Pühapäeva hommik aga ei alanud mulle nii ladusalt nagu laupäev. Kui olin peaaegu oma koondistaku sisse võtnud, kukkus fotokas kõige täiega lumme ning objektiiv oli varjuki ääreni lund täis. Koukisin selle sealt siis välja, kuid kõik oli ikkagi märg. Üritasin siis seda kuivatada, aga ei õnnestunud. Proovisin UV filtrit ära keerata eest, ei saanud kätte. Leevikesed kõik see aeg nosimas nina ees. Siis mõtlesin, et ah, küll saab ja katsusin pilti teha. Aga ei saanud. Nagu läbi aknaklaasi teeks ja AF ei saanud üldse millelegi pihta. Võtsin asja uuesti käsile ja seekord sain filtri eest keeratud. Õnneks oli mul see varuvariant seal ees! Siis olin jälle valmis ja – toiduplatsil tühjus. Lumi tuiskas hooti eriti kõvasti ja mina ootasin. Lõpuks siiski hakkas elu tasapisi tulema, leevikestest ilmus vaid üks härrasmees, kes teatas oma tulekust kurva ja samas kevadise kvüütamisega – tema tavapärasesse repertuaari olid tekkinud mõned mažoorsed käigud.

Siisikeste kamp oli ka pühapäeval aktiivne. Imelik, et neile just selline ilm meeldib, mitu korda olen tuisuse ja pöörase ilmaga kohanud ainsate elusolenditena just siisikesi.  Urvalinde jälle päikeselise ilmaga. Ju siis kumbki teab, mis valguses ta parem paistab.  :)
Kuna mul liikumisvabadust polnud, siis pole ka liikuvaid pilte :) 

Laupäeva kostilised:

sootihane, Palus palustris, Marsh Tit, viitatiainen

 urvalind, Carduelis flammea, Common Redpoll, urpiainen

nokalaat

emased urvalinnud

kõigile näha

isane urvalind

 rasvatihane, Parus major, Great Tit, talitiainen

 rohevint, Carduelis chloris, European Greenfinch, viherpeippo

hapu näoga

isane rohevint 

 puukoristaja, Sitta europaea, Wood Nuthatch, pähkinänakkeli

 pea alaspidi on ikka kõige parem

 põldvarblane, Passer montanus, Eurasian Tree Sparrow, pikkuvarpunen

 sinitihane, Parus caeruleus, Blue Tit, sinitiainen

 pasknäär, Garrulus glandarius, Eurasian Jay, närhi

peaaegu täiskasvanud juba

 nooruk

Pühapäeva kostilised: 

leevike, Pyrrhula pyrrhula, Common Bullfinch, punatulkku

siis kui objektiiv oli lumine

 klassikaline leevike

isane

 siisike, Carduelis spinus, Eurasian Siskin, vihervarpunen

kurva näoga

isane siisike 

natuke rõõmsama näoga

emane siisike 

põldvarblane, Passer montanus, Eurasian Tree Sparrow, pikkuvarpunen