Suvest rääkides -

võib samahästi ka mudatildrist rääkida, sest vaadates aknast välja ja nähes seda värvitut, pimedat, sopast 4. adventi, tuli igatsus suve järele. Igatsus suve värvide, lõhna ja häälte järele. Ja mudatilder on olnud mitu aastat juba minu „suvestaar“ (jäädes küll staažilt alla linavästrikule, ent olles muidu täiesti tema ise).

Tildrid on ühed võluvamad olevused suleliste seas. Nad on nii peened ja graatsilised, elegantsed ja alati viimase moe järgi sulekuues. Tildritel on minu meelest hästi sõbralik ja tähelepanelik nägu.

Mudatildriga kohtusin esmakordselt 2008. aasta kevadel Soomaal, Ingatsi matkarajal. Ta tundus hämaras, ärkavas rabas täiesti müstiline, tema häälitsused, mis enne päiksetõusu tundusid täiesti ebamaised, saatsid mind vaimus veel tükk aega. Järgmisel aastal (2009) kohtusime Hüpassaare rabas, kus ta koos päiksetõusuga laulis rabamänni ladvas oma ärkamise laulu.

Kaks aastat (2010 ja 2011) olen teda kohanud ka Saaremaal. Isegi täiesti tavalises valguses on ta eriline. Ta on sõbralik, uudishimulik ning tildrite perekonna väiksemaid liike. Ta on kõrgejalgne ja nõtke kehaehitusega, looduses on ta hästi märgatav ning lihtsalt äratuntav liik. Mudatildri lend on kiire ja maapinnal või oksal seistes nõksutab ta tihti keha. Loodetavasti jääb ta minu igasuviseks sõbraks ka edaspidi.

Mudatildrit  arvatakse Eestis hetkel olevat (pesitsusajal) 3000–4000 paari, ta on III kategooria kaitsealune liik.

 

mudatilder, Tringa glareola, Wood Sandpiper, liro

hommikulaulja

2009, Hüpassaare

2010, Saaremaal

2011, Saaremaal

 
 

  

ärkamine

2009, Hüpassaare