Õhtupoolikul jalutamast tulles nägin, et miskit liigub tee
peal. Alguses ei saanud aru, kas mõni väikeloom või.. selline pruun oli. Ja edasi-tagasi
ainult liikus, ära ei läinud tee pealt. Lähemal silmitsemisel selgus, et
tegemist on punaselg-õgija tibuga, kes tundus olevat kodust kaugele seiklema
tulnud. Minust ta eriti välja ei teinud, vahepeal vaid seisatas ja uuris mind, pea
viltu. Äkki leidis ta ühe sitika. Sitikas oli kõva koorega ja raske läbi
närida, ent linnupoja tahe ja nokk oli tugev ning pärast lühikest rapsimist sai sitikal pea otsast. Üldiselt mulle
tundus, et ta oli nagu natuke kurvavõitu, et koduigatsus oli suur ja ta unistas
lendamisest, aga kuna ei tulnud sobivat tuult tiibadesse, siis peletas oma
mõtteid sitikaga „mürades“. Minust ta sinna tegelema jäi ja rohkem ma teda ei
näinud ning ma ei tea, kuhu ta lõpuks omadega välja jõudis.
punaselg-õgija, Lanius collurio, Red-backed Shrike, pikkulepinkäinen