Linnupäevik - Bird Diary: March 2013

Wednesday, March 6, 2013

Sööklauudiseid

Üle pika-pika aja sain istuda lennult improviseeritud lumevarjes, et jälgida linnusöökla tegemisi Viljandimaal. Lumeaugus liikumatult kükitamisest tekkinud sinikad, jalgade surm ja seljanihestus kaalus üles kõik selle, mida ma nägin. Jällegi ilmus üllatusesineja, kelleks seekord oli urvalind. Varem ma neid seal kohanud pole. Püsikunded olid nagunii, n-ö soojenduseks tuli puukoristaja, kes ei karda midagi ega kedagi ning alati on kohal ka sootihaste kollektiiv. Endiselt üllataval kombel on kõige aremad need „maal elavad“ linnalinnud ehk sini- ja rasvatihased. Ettevaatus pole liiast! Põldvarblasedki on neist julgemad. Kui saabusid sööklakunnid urvalinnud, mõtlesid ülejäänud linnud kaks korda, kas ühineda nendega või minna kõrvalsööklasse. Enamus valis teise söökla.

Laupäeval oli imekombel väga ilus ja päikeseline ilm, isegi lumikellukesed kerkisid maja seina äärt mööda ettevaatlikult.

Kui hilistel hommikutundidel saabus siesta aeg ja väiksed värvud leiba luusse lasksid, tuli pasknääride trio. Küll võtsid kaugelt juba vaatluskohti, et teha selgeks, millega neil minu liikumatult olla üritava valge kogu näol tegemist on. Vareslaste uudishimu oli pasknääridel siiski nii tugev, et tegi nad julgemaks kui näiteks harakas, kes ei näidanudki end näole, kui oli ära näinud, et söögiplatsil on kosmeetiline muudatus.

Ootasin tegelikult ka rähne, kuid ilmselt polnud meil aeg kokku lepitud ning pildile nad ei ilmunud, kuigi lendasid lähistel ning iseäranis aktiivne oli tamme-kirjurähn, kel juba kevad südames ja nii ta siis pröökas puude ladvus oma laulu.

Pühapäeva hommikul – oh seda üllatust!, valitses väljas sügavamast sügavaim talvetuisk ja lumesadu. Lumikellukestest polnud jälgegi, kuid sööklas olid leevikesed. Pidin ikkagi minema ja veel oma sinikaid toitma, äkki tuleb ka leevike pildile. Ta tuligi mõned korrad.

Pühapäeva hommik aga ei alanud mulle nii ladusalt nagu laupäev. Kui olin peaaegu oma koondistaku sisse võtnud, kukkus fotokas kõige täiega lumme ning objektiiv oli varjuki ääreni lund täis. Koukisin selle sealt siis välja, kuid kõik oli ikkagi märg. Üritasin siis seda kuivatada, aga ei õnnestunud. Proovisin UV filtrit ära keerata eest, ei saanud kätte. Leevikesed kõik see aeg nosimas nina ees. Siis mõtlesin, et ah, küll saab ja katsusin pilti teha. Aga ei saanud. Nagu läbi aknaklaasi teeks ja AF ei saanud üldse millelegi pihta. Võtsin asja uuesti käsile ja seekord sain filtri eest keeratud. Õnneks oli mul see varuvariant seal ees! Siis olin jälle valmis ja – toiduplatsil tühjus. Lumi tuiskas hooti eriti kõvasti ja mina ootasin. Lõpuks siiski hakkas elu tasapisi tulema, leevikestest ilmus vaid üks härrasmees, kes teatas oma tulekust kurva ja samas kevadise kvüütamisega – tema tavapärasesse repertuaari olid tekkinud mõned mažoorsed käigud.

Siisikeste kamp oli ka pühapäeval aktiivne. Imelik, et neile just selline ilm meeldib, mitu korda olen tuisuse ja pöörase ilmaga kohanud ainsate elusolenditena just siisikesi. Urvalinde jälle päikeselise ilmaga. Ju siis kumbki teab, mis valguses ta parem paistab. :)
Kuna mul liikumisvabadust polnud, siis pole ka liikuvaid pilte :)

Laupäeva kostilised:

sootihane, Palus palustris, Marsh Tit, viitatiainen