„Ma lähen siis pöialpoisse otsima!“ hõikan teistele ja
siirdun metsa.
Pöialpoisid armastavad tihti tegutseda kuuskedes ja varsti
juba kuulengi nende seletamist. Enamasti näen neid ikka hulgakesi. Kuuskede sees
on meie kõige väiksemal linnul turvaline sehkendada, tihedad kuuseoksad
varjavad oma tihedate okstega hästi neid tillukesi sulelisi. Ainult hääle järgi
leiabki üles suuna, kus nad parajasti tegutsevad. Paigal nad ei püsi, ikka
liikumises kogu aeg. Kui neile vaikselt järele kõnnin, märkangi neid varsti. Hääled
leiavad omaniku ja ühtäkki on terve mu ümbrus neid täis. Olen sattunud nende
keskele. Mind nad eriti ei pelga kui tasa olen.
Siis polegi muud kui istuda
maha ja jälgida. Nende vaatlemisega ununeb üks teine eesmärk, mille järele samuti
tulin – teha pilti. Kähku lülitan fotoka sisse ja üritan siis neid pildile püüda.
Tuleb kohaneda ja proovida muutuda sama väledaks kui nemad. Aga see pole üldse
kerge. Paar kaadrit siiski õnnestub napsata, kuni nad jälle edasi liiguvad.
Hääled
tasapisi vaibuvad ja siis on natuke aega vaikust. Üksik põhjatihane tuleb
vaatab koha üle, et mis lärm siin oli ja lahkub pöialpoiste sabas. Ongi sessioon
lõppenud.
Pöialpoiss on Eesti ja tegelikult ka Euroopa kõige väiksem
lind, kehapikkusega 8-10 cm ning kaaludes vaid 5-6 grammi. Tiiva siruulatus on
kuni 14 cm. Vahel öeldakse tema kohta ka Euroopa koolibri, kuldpea, idi või hoopis nõgeselind.
pöialpoiss, Regulus regulus, Goldcrest, hippiäinen
oranžide tossudega
laululind
