Suvest rääkides -

võib samahästi ka mudatildrist rääkida, sest vaadates aknast välja ja nähes seda värvitut, pimedat, sopast 4. adventi, tuli igatsus suve järele. Igatsus suve värvide, lõhna ja häälte järele. Ja mudatilder on olnud mitu aastat juba minu „suvestaar“ (jäädes küll staažilt alla linavästrikule, ent olles muidu täiesti tema ise).

Tildrid on ühed võluvamad olevused suleliste seas. Nad on nii peened ja graatsilised, elegantsed ja alati viimase moe järgi sulekuues. Tildritel on minu meelest hästi sõbralik ja tähelepanelik nägu.

Mudatildriga kohtusin esmakordselt 2008. aasta kevadel Soomaal, Ingatsi matkarajal. Ta tundus hämaras, ärkavas rabas täiesti müstiline, tema häälitsused, mis enne päiksetõusu tundusid täiesti ebamaised, saatsid mind vaimus veel tükk aega. Järgmisel aastal (2009) kohtusime Hüpassaare rabas, kus ta koos päiksetõusuga laulis rabamänni ladvas oma ärkamise laulu.

Kaks aastat (2010 ja 2011) olen teda kohanud ka Saaremaal. Isegi täiesti tavalises valguses on ta eriline. Ta on sõbralik, uudishimulik ning tildrite perekonna väiksemaid liike. Ta on kõrgejalgne ja nõtke kehaehitusega, looduses on ta hästi märgatav ning lihtsalt äratuntav liik. Mudatildri lend on kiire ja maapinnal või oksal seistes nõksutab ta tihti keha. Loodetavasti jääb ta minu igasuviseks sõbraks ka edaspidi.

Mudatildrit  arvatakse Eestis hetkel olevat (pesitsusajal) 3000–4000 paari, ta on III kategooria kaitsealune liik.

 

mudatilder, Tringa glareola, Wood Sandpiper, liro

hommikulaulja

2009, Hüpassaare

2010, Saaremaal

2011, Saaremaal

 
 

  

ärkamine

2009, Hüpassaare

Endiselt oktoober

Kuldne oktoober veel kestab viimaseid päevi. Jätkuks seda kuldsust veel tükiks ajaks!
Tihaste liiklemine on läinud ägedamaks ja seda igas mõttes - nüüd kaklevad nii, et suled lendavad. Ja sinitihane üksi peksab kogu platsi puhtaks kui vaja. Koduvarblaste paar on ka leidnud tee minu juurde, kuigi nad on arad ja käivad harva. Imelik, et sinitihast on ainult üks.
Põhiliselt tegutseb ikkagi sinitihaste armaada.

 rasvatihane, Parus major, Great Tit, talitiainen 

 

 

 

 sinitihane, Parus caeruleus, Blue Tit, sinitiainen

Oktoober

On oktoobri keskpaik ja sõbrad juba kohal. Valivad paremaid kohti istumiseks, kaklevad koha pärast kui tarvis ja seda tundub, et on tarvis! Lärmakad riiukuked on vallutanud mu rõdu.

Kuigi väljas on veel  üsna soe, puud lehtes ja osalt isegi rohelised veel, on tihased ja varblased ometi kohal. Kontrollivad iga päev koha üle. Et millal juba saab ja kas saab? Kuigi viimase küsimuse vastust nad ilmselt eitavalt ette ei kujutagi.
Sinitihane veel näole ei anna, ju siis tema on usinam. Rasvatihane on laisk ja riiakas, ei viitsi enam kärbsejahil käia. Ootab päevalilleseemneid. Vahel leiavad mõne maiuspala kusagilt ja siis tulevad minu oksa peale seda sööma.
Kass vaatab ja vesistab teisel pool akent. Imestan, et ka põldvarblased on platsis, terve kambaga ikka. 

 põldvarblane, Passer montanus, Eurasian Tree Sparrow, pikkuvarpunen

 rasvatihane,  Parus major, Great Tit, talitiainen

 

 

Vihitaja

Vihitaja ehk jõgitilder

elab kindlasti vee ligiduses. Sellepärast siis tegutseb ta ka sel kaldal, mille ääres mina mõnikord redutan, hästi vaikselt, oodates n-ö saaki.

Vihitaja on Eestis elavatest tildritest väikseim, aga saba on see-eest tavatult pikk tildri kohta. Ka on tal mõnusad rohelised jalad, mis on suhteliselt lühikesed. Vihitaja öeldakse olevat seltsipõlglik lind ja tegutsevat pigem üksinda, ning isegi rändel ei kogune nad suurtesse kampadesse. Ometi õnnestus minul sel suvel näha 4–5 vihitajat korraga. Aga need olid ilmselt noorlinnud, kelle seltsihimu pole veel välja kasvanud. Ning ei põlanud nad ka teiste lindude seltsi, aga see ongi kummaline vaade linnumaailmas, et talumatus oma liigi esindajate suhtes on mõõtmatu, samas kui kõik teised võivad end seal vabalt tunda. Nii seegi vihitaja oma väheste kaaslastega talus enda ümber mudatildreid ja heletildrit, naerukajakaid, linavästrikke jne. Kuigi – olgugi, et vihitajaid oli mitu, olid nad siiski igaüks pigem omaette, äärmisel juhul kahekesi. Igal linnul oma kivi, millel end korrastada või kus korraks tukastada.

Eesti vihitajad lendavad talvituma Lõuna-Euroopasse ja Aafrikasse. Ootan neid tagasi jälle kevadel.

vihitaja ehk jõgitilder, Actitis hypoleucos, Common Sandpiper, rantasipi

 

Halloo! On seal keegi?

tilkuva ninaga

kui saaks selle tuule purjedesse

 aga ei, lehvitan siis niisama

 hmm, huvitav, kas ma pole siis üksi?

ma teen lithsalt näo, et ma olen üksi

tsentrifuug

vähemalt on mul oma kivi

kerge tualett oma kivil

Heletilder

-->

Mudatildrit oodates juhtus üsna tihti midagi põnevat – see tähendab, et vaatevälja ilmus keegi teine tegelane, keda oodata ei osanud. Kord tuli tikutaja, teinekord hiilis kiivitaja ning ükskord tutkad tukkusid eemal kivil ja isegi nastik võttis oma ujusuuna minu poole. Mõnikord on niisama ka mõnus lamada veepiiril ja vaadata, kes kuskil lendab, ujub, käib või roomab. Seekord jälle olin valmis, lamasin vaikselt, ootasin, kuulasin. Ja juba tulidki mudatildrid toitu nokkides kivide vahel kambakesi. Seadsin kaamera valmis, kui äkki ilmus objektiivi ette mudatildriks liiga suur – heletilder! See oli väga meeldiv üllatus! Ta oli küll üksi, aga ta oli ilus. Mudatildrite seast paistis ta eriti hästi silma, kuna on neist ikka tublisti suurem. Kõige suurem tilder üldse meil ja kogu palearktilises piirkonnas. Jalad pikad ja rohelised, suhteliselt sale ning pika, natuke kõvera nokaga. Täitsa jaamaülema abi :)

Heletilder on Eestis III kategooria kaitsealune liik, see tähendab, et liiki ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine (või rikkumine) ja kelle [liigi] arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.)

heletilder, tringa nebularia, Common Greenshank, valkoviklo

Suleatlas

-->
Pisilindude suled -
neid on raske leida. Mida väiksem sulg, seda vähem on seda märgata. Minu kõige suurem aare on käbliku tiivasulg, mille leidsin maal olles põrandaid pühkides. Ilmselt oli keegi selle oma jalgadega tuppa toonud.
Üksikult maaslebavat sulge on raske ka tuvastada, minu jaoks. Kuid tihti on linnuke kellegi saagiks langenud ja siis jääb rohkem sulgi maha vedelema ning siis on liiki ka lihtsamt tuvastada. Kuid sule võib leida ja tuvastada vaevata ka kellegi elupaiga läheduses. Näiteks põldvarblase sule leidsin põõsa lähedalt, kus nad aastaringi siblivad ning linavästriku sulg samuti on elupaiga lähedalt. Põldlõokese sulg aga on pärit kellegi lõunasöögist ning rasvatihase, metsvindi ja aed-lepalinnu suled on pärit kassiküünte vahele jäänud isenditelt.

  linavästrik, Motacilla alba, White/Pied Wagtail, västäräkki

käblik, Troglodytes troglodytes, Winter Wren, peukaloinen

 põldvarblane, Passer montanus, Eurasian Tree Sparrow, pikkuvarpunen

põldlõoke, Alauda arvensis, Sky Lark, kiuru

 aed-lepalind, Phoenicurus phoenicurus, Common Redstart, leppälintu

metsvint (emaslind), Fringilla coelebs, Chaffinch, peippo

 rasvatihane (noorlind), Parus major, Great Tit, talitiainen