Pealinnalinnud. 2. osa.
Kalamaja linnurõdu tagahoovis
käib elu eriti juunikuus. Õhku täidab siis valju ja kile kajakate läbisegi koor. Ma ei teagi, kes neist seal see kõige tähtsam on, sest igamees annab endast märku nii kuis oskab. Poolloksutavat hüüdu laskev hõbekajakas on muutunud juba peaaegu täielikuks linnaasukaks. Pesitsevad katustel ja käivad rõduääre pealt süüa otsimas. Nad on julged ja nahaalsed, nende vestlused majakorstnate otsas kõlavad kaugele.
Kalakajakaid on maja taha pesitsemas ilmselt sama palju kui hõbekakajakaid. Kalakakajas on minu jaoks vist kõige sümpaatsem seni kohatuist kajakatest. Suhteliselt väike, pimestavvalge kuuega, kollakate jalgadega ja kollase nokaga. Kile kisa, mis lõhnab mere ja ranna järele. Ka temale on linnaelu hakanud sobima, elades hõbekajakatega kõrvu, pojad vaevalt eterniidivahedest välja paistmas, kui nad seal jooksusammul võidu vuravad.
Samuti on koha sisse võtnud naerukajakas, kes oma kädistava naeruga on nime vääriline. Kõige tuntum kuub, mille järgi teda teatakse, on must pea, valge kere ja punased jalad, kuid tegelikult tal on õige mitu kuube. Talvel polegi tal musta pead, on hoopis valge ja noorlinnud on üldse kirjud. Igatepidi on ta minu meelest üsna ilus lind. Kärtspunased jalad ja nokk. Silma ümber valge rõngas. Tõeline dändi. Elab vabalt nii linnas kui looduses.
Üks eriline ja samas traditsiooniline asukas maja taga on jõgitiir. Neil on igal õhtul kehalise kasvatuse tund ja siis sööstavad nad mitmekesi läbi õhu sünkroonis, nagu teeksid kadrilli.
Kui liikidevahelisi tülisid üldse tekib, siis ainult naerukajaka ja jõgitiiru vahel. Naerukajakas istub ja naerab tiirude üle all katusel ning tiir pikeerib ülevalt alla kajaka suunas ja alt üles ja jälle alla ja üles. Kuni minnakse magama.
Natuke aega pärast päikese loojumist jääb aga kõik vaikseks.
Samuti on koha sisse võtnud naerukajakas, kes oma kädistava naeruga on nime vääriline. Kõige tuntum kuub, mille järgi teda teatakse, on must pea, valge kere ja punased jalad, kuid tegelikult tal on õige mitu kuube. Talvel polegi tal musta pead, on hoopis valge ja noorlinnud on üldse kirjud. Igatepidi on ta minu meelest üsna ilus lind. Kärtspunased jalad ja nokk. Silma ümber valge rõngas. Tõeline dändi. Elab vabalt nii linnas kui looduses.
Üks eriline ja samas traditsiooniline asukas maja taga on jõgitiir. Neil on igal õhtul kehalise kasvatuse tund ja siis sööstavad nad mitmekesi läbi õhu sünkroonis, nagu teeksid kadrilli.
Kui liikidevahelisi tülisid üldse tekib, siis ainult naerukajaka ja jõgitiiru vahel. Naerukajakas istub ja naerab tiirude üle all katusel ning tiir pikeerib ülevalt alla kajaka suunas ja alt üles ja jälle alla ja üles. Kuni minnakse magama.
Natuke aega pärast päikese loojumist jääb aga kõik vaikseks.
hõbekajakas, Larus argentatus, Herring Gull, harmaalokki
kalakajakas ühe pojaga
hüüd
kalakajakas, Larus canus, Mew Gull, kalalokki
naerukajakas, Larus ridibundus, Black-Headed Gull, naurulokki
jõgitiir, Sterna hirundo, Common Tern, kalatiira
No comments:
Post a Comment