Kohtumine laanekukutajaga

Vaenukägu ehk toonetutt

Esimest korda õnnestus mul näha seda põnevat lindu. Oli väga külm hommik ja maa oli härmas. Kükitasin parajasti külmast tardunud lehtedega vaarikavarte vahel, oodates käblikut.

Ootamatult märkasin silmanurgast, et taevas lendab keegi. Kiiresti-kiiresti, lapikute tiibadega nagu väga suur ja toekas liblikas. Kähku tegin kaks klõpsu ja hüüatasin. Lind tegi kannapöörde ning tuli vaatama, kes hüüab. Tegi ühe tiiru pea kohal ja maandus ohutusse kaugusesse kuuse otsa. Natuke kraaksatas seal, lubades end kaugelt jälgida ning läks jälle. 

Loodan väga, et see ei jäänud meie ainsaks kohtumiseks.

Järgmisel hommikul ma kuulsin ta hüüdeid, aga näole ta end enam ei andnud. 

Vaenukäol on pea peal uhke tutt. Sealt ka tema nimi toonetutt. Tema häälitsus "up-up-up" on eestlastele kostnud koera haukumisena ja seostunud erinevate hädadega, mistõttu arvati, et lind kuulutab nt nälga, sõda, vaenu, ikaldust, surma. Häälitsus on andud ka põhjust talle jagada "lahkelt" vastavaid nimetusi - surmakägu, uputaja kägu, vainukägu, toonikägu.

Linnu kohta leiab infot nt looduspildist – http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php?page=liigitutvustused_liik&id=256

ja Eesti Looduse lehelt –
http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=2153

vaenukägu, Upupa epops, Hoopoe, harjalintu