Suleatlas

Huvitava linnusule olen metsast või rannalt juba lapsepõlvest peale üles korjanud, mõeldes vaid vilksamisi, kellele see võiks kuuluda. Paar aastat tagasi, kui hakkasin lindudest rohkem huvituma, ei mõelnud ma ikkagi veel tõsiselt sulgedest, kui alles eelmisel aastal ühel hetkel lihtsalt tundsin, korjates maast järjekordse sule, et oleks huvitav teada saada, kes on siin käinud ja oma sule jätnud.
Mõnd sulge on lihtne tuvastada – näiteks pasknääri sinimustvalget sulge. Mõnd aga on keerulisem, isegi kui ta näeb teistmoodi välja. Ühte sulge nuputasin ma kaua, kuni sain omanikust pildi – see oli metskurvits. Alati on huvitavad kulliliste suled, kuigi mõni uhke triibuline sulg, mida võiks arvata, et kuulub mõnele kullilisele, on hoopis näiteks koovitaja oma.
Kõige uhkem sulg minu tagasihoidlikus kogus on merikotka tiivasulg, mille leidsin sügisel mererannast, mõeldes ise, et kellel küll on nii suured ja pruunis suled.
Kindlasti tuleb vaadata hoolega ümbruskonnas ringi, metsas, rannal, niidul, kusiganes, sest suled võivad jutustada oma sinnasattumise lugu ja see võib olla huvitav lugu. Kas on suleomanik olnud lihtsalt ülelennul, või osalenud kakluses või langenud hoopis kellegi saagiks.



                                     Pasknäär, Garrulus glandarius, Eurasian Jay, närhi

hiireviu, buteo buteo, Common Buzzard, hiirihaukka

merikotkas, Haliaeetus albicilla, White-tailed Eagle, merikotka

karvasjalg-kakk, Aegolius funereus, Tengmalm's Owl, helmipöllö

metskurvits, Scolopax rusticola, Eurasian Woodcoc, lehtokurppa

suur-kirjurähn, Dendrocopos major, Great Spotted Woodpecker, käpytikka