Omas keskkonnas

Mets-lehelind istub suhteliselt tihedas metsas oksa otsas ja on pealtnäha end unustanud. Nii hoogsalt laulab ta kevadel ümber oma territooriumi, et terve kere vibreerib kaasa. Terve ringi laulab peale ja see, kas ma seal seisan või tal järgi käin, teda eriti ei huvita. Enamasti on ta ikka nii kõrgel, et kael jääb kangeks tema pidevast jälgimisest, aga vahel tuleb ta ka allapoole, nagu preemiaks, et noh, eks vaata mind siis selle eest, et end sääskedest lased pureda ja mu laulu imetled.  

Kõndisin mööda metsateed, olin teel ööbiku juurde, kui mind paelus see sip-sip-sip-sirrrrr... mis tuli nii ahvatlevalt lähedalt, et ma lihtsalt pidin metsa sisse põikama. Mets-lehelind on väike ja kollane ning talle meeldivad kõrgete põlispuudega lehtmetsad, aga ka okasmetsad, kus leidub lehtpuid, näiteks alapuistuga männikud ja niisked kuuse-segametsad.

Vahepeal tuleb sekka nukker düüü-düüü-düüü... siis hetk vaikust ja jälle hakkab laul otsast peale. 

Mets-lehelind, Phylloscopus sibilatrix, Wood Warbler, sirittäjä

Laulev põõsas

Ööbik on suur maskeerumismeister ja peitusemäng on teisel kohal, kohe laulmise järel. Enamasti on tunne, et laulab põõsas, sest lindu ennast näha pole. Isegi terasemal silmitsemisel ei pruugi teda leida. Niivõrd hästi on ta end ära peitnud, kuhugi lehe taha või okste varju. Piisab ka päikesevarjust, et ta oleks peidus.

Ta on üsna märkamatu välimusega lind, kuid kui teda lähemalt silmitseda, siis on ta ilus – säravad tumedad nööpsilmad, uudishimulik ja julge nägu.

Selline oksterägastik ongi ööbiku oma keskkond ja teda on mõnus seal jälgida. 

ööbik, Luscinia luscinia, Thrush Nightingale, satakieli

Nööbik

Pealtnäha läbitungimatu võsamassiiv kõlas ühel hilisõhtul laksutustest ning ma mõtlesin hommikul minna õnne proovima. Hommikul aga oli lauspilves ja pime, nagu sügisel. Ohkasin korra, võtsin koorma selga ning läksin.

Valitses suhteline vaikus, kuna ilm ei soosinud lauljaid. Kuid kui ma liikusin võsa äärt mööda, kuulsin varsti vaikset piiksumist ja tsuk-tsukki. Sinna ma oma laagri siis lõin. Ja ootasin. Kaua ei pidanud ootama, ööbik laulab hooaja alguses ka päeval ja askeldab oma tegemisi.  Kuid enne, kui ööbikuhärra jõudis tulla, tuli keegi teine – olin potsatanud istuma otse punaste sipelgate pessa! Pool selga närisid mul ära. Kui olin enda korrastamisega ühele poole saanud, istusin teise kohta, oodates kannatlikult, millal see jube kipitus järele annab.

Võsa vahel oli hämaravõitu. Päike sinna õieti ei ulatagi oma kiirtega. Laulumeister lendas minust hästi lähedalt mööda, uurides, kes ma niisugune olen, aga ta ei kartnud siiski. Laulis terve ringi minu ümber ära, iga ring erineval tasandil, st kord silmade kõrgusel, siis maad mööda ... vahepeal uuris mind oma nööpsilmadega.

Järgmisel päeval otsustasin tagasi tulla – sadagu või pussnuge. Ja pussnuge sadaski. Väljas oli torm, puud olid paindes, sadas jäist vihma, sooja oli (hea et oli üldse sooja!) 6 kraadi. Oli juunikuu. Aga kuna ma olin otsustanud, siis pakkisin end sisse ja läksin. Ühtegi värvulist polnud kuulda. Sellise tormiga oli üldse kuulda vaid metsvindi nõrka pirrutikku.

Vihma piitsutas kohe täie eest. Õnneks oli võsas pisut vaiksem. „Katus“ küll tilkus ja tuul väänas sealseidki seinu, kuid võrreldes lageda maaga oli seal hea. Ja vapper härra ööbik balansseeris õõtsuvatel okstel ning laulis – ühtegi  päeva ei saa ju vahele jätta.

Mõtlesin ööbikukeele peale, kui ta mu ees nokk pärani laulis. Vana hea roomlaste retsept – hane sisse kana, kelle sisse on pandud vutt, kelle kõhus on lõoke, ja tema kõhus ööbikukeel. Et siis nautida seda linnumahladest läbi imbunud ööbikukeelt ... Roomlastel oli veelgi selliseid retsepte. Mõtlesin ka tema rahvapäraste nimede peale – sisask, õitsilind, kiriküüt, lakstigal, lauluisa, teopiits.

Ja siis mõtlesin, et tulen homme jälle. 

 ööbik, Luscinia luscinia, Thrush Nightingale, satakieli