Mets-lehelind istub suhteliselt tihedas metsas oksa otsas ja on pealtnäha end
unustanud. Nii hoogsalt laulab ta kevadel ümber oma territooriumi, et terve kere vibreerib kaasa. Terve ringi
laulab peale ja see, kas ma seal seisan või tal järgi käin, teda eriti ei
huvita. Enamasti on ta ikka nii kõrgel, et kael jääb kangeks tema pidevast
jälgimisest, aga vahel tuleb ta ka allapoole, nagu preemiaks, et noh, eks vaata
mind siis selle eest, et end sääskedest lased pureda ja mu laulu imetled.
Kõndisin mööda metsateed, olin teel ööbiku juurde, kui mind
paelus see sip-sip-sip-sirrrrr... mis tuli nii ahvatlevalt lähedalt, et ma lihtsalt
pidin metsa sisse põikama. Mets-lehelind on väike ja kollane ning talle
meeldivad kõrgete põlispuudega lehtmetsad, aga ka okasmetsad, kus leidub
lehtpuid, näiteks alapuistuga männikud ja niisked kuuse-segametsad.
Vahepeal tuleb sekka nukker düüü-düüü-düüü... siis hetk
vaikust ja jälle hakkab laul otsast peale.
Mets-lehelind, Phylloscopus sibilatrix, Wood Warbler, sirittäjä
No comments:
Post a Comment