Just selline on minu jaoks öösorr. Piisavalt salapärane,
müstiline ja ütlemata armas. Tema nurruv laul on väga mõnus ja lõõgastav.
Praegu on neil aktiivne aeg - nurrumist ja tiivaplakse on tuulevaiksel
õhtul kaugele kuulda. Seegi härra lendas üle pea ja maandus erinevatele
okstele, aeg-ajalt laulu jorisedes ja lennul plaksu lüües. Päike oli juba
vajunud metsa taha, pisut veel paitas puude latvu.
Öösorr on mulle alati natuke kummaliselt mõjunud ja ta on
mulle armas, justkui midagi isiklikku. Aga minu meelest on neid jäänud
vähemaks. Ma peaaegu ei mäleta, millal lindu üldse viimati nägin, sest kohad,
kus teadsin teda elavat on jäänud vaikseks. Pole enam sorri. Seda suurem oli
rõõm teda nüüd kohata. Lihtsalt kuulasin ja jälgisin, sekka tegin ka mõned
pildid.
Ma ei mäleta, millal viimati öösorri nii lähedalt näinud
olen - see oli väga lummav elamus.
Pildile jäi ta üsna meelsasti, väga lähedale ei lubanud, aga väga kaugele ka ei läinud, istus minu ümbruses kõik toikad ilusti läbi. Esimesel pildil ta laulab.
Talle on antud palju nimesid - ööketraja, laiskkull, keträjä, vokilind, takutoristaja, takulörr,
takulörstaja, toristi, torilind, tõristaja, paklatori, kaeratsori, kaeratsura,
kaerakuur, vanamoor, ööpääsuke, sääsekull, nahklapp, ööplaksutaja, täkutorr,
metsaämm, ööema, lüü-türr, männikull, soristaja, lepsak
öösorr, Caprimulgus europaeus, European Nightjar, kehrääjä
No comments:
Post a Comment