Vesipappidel on varsti Eestist lahkumise aeg. Juba praegu uhkeldavad nad oma valge rinnaesisega, näitavad, kui kaunid, uhked ja osavad nad on. Vesipapi päevakava on kevade lähenedes kiire ja täis toimetamisi. Ta ei püsi paigal. Ikka vaja kas süüa otsida, seda süüa, lennata ühest kohast teise, kupatada konkurente kus see ja teine, sulestikku kohendada. Laulda ja tantsida.
Papp tuli ja tantsis ka mulle, ise sekka laulu lüües.
Kui pappe oodates sulalumi läbi riiete juba kontideni jõudis, tekitas teadmine, et varsti saab kuiva kostüümi kodus selga tõmmata, ühest küljest küll mõnusa inimliku mugavuse tunde, kuid teisalt ka kerge kadedusenoodi, et mina vesipapi moodi jäises jõevees lobistada ei saa.
Siisiki on neid nii mõnus jälgida, et vettinud olek ununeb.
vesipapp, Cinclus cinclus, White-throat Dipper, koskikara
No comments:
Post a Comment