Lehelinnukuu : May - the month of birds

Uue päeva hommiku juhatab sisse isane musträstas, kes laulab oma kaunist viisi maailmakõrguse kuuse tipus. 
Ärkama hakkavad ka teised - mustpea-põõsalind, käblik, punarind, ka sinitihane, kellel on kodus pisikesed näljased sulepallid ootamas, nokad pärani. Pöialpoiste laul tungib sisse igast palgi- ja aknapraost.

Koos hommikuse ärkamisega saab õhk märkamatult täis mahlast kevadelõhna ja linnulaulu. Kui see nädal vaid kestaks kauem!

Maikuu on minu jaoks nii lehe- kui linnukuu. Kuu lõpus näpistan ikka nädala, et minna maale ja jälgida linnuelu. Ka seekord ei pidanud pettuma. Elu oli kirev, hoolimata külmast kevadest ja sellest, et loodus polnud veel seal, kus ta pidanuks olema. St et mõned puud olid alles pungas ja õunapuud polnud õitsema hakanud. 

Nii mõnigi linnupaar ootas juba, millal muru saab niidetud - leevikesed, siisikesed, linavästrikud, punarinnad. 

Kõikide huvitavate ja vanade tuttavate seal olid seekord need kõige ehtsamad rosinad mesilasenäpp, kaelus-turteltuvi, kodukakk ja punakurk-kaur. Viimasest õnnestus vaid kauge lennupilt ja seda siin valikus pole. 

__________

New day is introduced by male blackbird, who is singing his beautiful song at the highest spruce tree. Other are awakening as well - blackcap, wren, robin, also blue-tit, who have a hungry family waiting at home. Goldcrests are singing so loud, it comes in from every tiny hole in the house. The air is filling secretly with rich spring fragrance and birdsong - if this week would only last longer!

May means month of birds to me. Last week of May is the time I always want to spend away from the city. So was this year - I was in my summer cottage. And I was not disappointed. Life was  colourful, in spite of the cold spring that this year have to offer. Apple trees weren't even blooming yet.

Bullfinches, wagtails, siskins and robins were waiting already for the grass to be cut.

Among all the fascinating and familiar feathery creatures, the most exiting meetings were with bee-eater, collared dove, tawny owl and red-throated loon.

kühmnokk-luik, Cygnus olor, Mute swan, kyhmyjoutsen

mesilasenäpp, Merops apiaster, European bee-eater, mehilaissyöjä

kaelus-turteltuvi, Streptopelia decaocto, Eurasian collared dove, turkinkyyhky

vainurästas, Turdus iliacus, Redwing, punakylkirastas

ka härrased aitavad sisustustöödel

punaselg-õgija, Lanius collurio, Red-backed shrike, pikkulepinkäinen

kägu, Cuculus canorus, Common cuckoo, käki

hiireviu, Buteo buteo, Common buzzard, hiirihaukka

ronk, Corcus corax, Common raven, korppi

 musträhn, Dryocopus martius, Black woodpecker, palokärki

 

kivitäks, Oenanthe oenanthe, Northern wheatear, kivitasku

kivirullija, Arenaria interpres, Ruddy turnstone, karikukko

suitsupääsuke, Hirundo rustica, Barn swallow, haarapääsky

mustpea-põõsalind, Sylvia atricapilla, Eurasian blackcap, mustapääkerttu

siisike, Carduelis spinus, Eurasian siskin, vihervarpunen

must-kärbsenäpp, Ficedula hypoleuca, European pied flycatcher, kirjosieppo

tibud

sookurg, Grus grus, Common crane, kurki

jahil

välja-loorkull, Circus pygargus, Montagu's harrier, niittysuohaukka

 kodukakk, Strix aluco, Tawny owl, lehtopöllö

Lehekuu teine nädal

Linnuriigis on väga põnev aeg. Mai keskpaigaks on enamus rännulisi juba tagasi tulnud ja mõni on ka läbirännul, seega üldpilt on kirev. Metsas kuuleb erinevaid repertuaare: risulinde, sisaskeid, liirutajaid, lehmalüpsjaid, kasevinte, ebaööbikuid, kaerasööjaid, ... ainult põõsalinnud olid veel puudu.

ööbik, Luscinia luscinia, Thrush nightingale, satakieli

vaenukägu, Upupa epops, Hoopoe, harjalintu

 väike-lehelind, Phylloscopus collybita, common chiffchaff, tiltaltti

 tamme-kirjurähn, Dendrocopus  , Middle-Spotted Woodpecker, tammitikka

 punarind, Erithacus rubecula, European Robin, punrinta

 mets-lehelind, Phylloscopus sibilatrix, wood warbler, sirittäjä

Ööbik - The bird with a hundred tongues

Mõned aastad tagasi õnnestus mul istuda põõsas nii, et ööbik laulis otse mu ees, mu kõrval, mu taga, mu kohal. Surround ööbik. Pärast seda otsisin igal kevadel sarnast võimalust, ent ei õnnestunud. Nüüd, eelmisel laupäeval sai see teoks. 

Väljas oli hämar, päike oli sama madalal kui tärkav muru heinamaal ja oli väga külm maihommik. Maa oli härmas ja olemasolevad taimed längus külma jäise hinguse all. 
Aga ööbik laulis. Ta oli pea ainuke lind, kes üldse laulis sel hommikul. 

Ja ta otsustas laulda ka mulle. 

See on kogemus, mis jääb kauaks meeltesse püsima ja mis ilmselt on isiklikku laadi. Igaüks peab seda ise kogema, mis tähendab, kui ööbik 1,5 m kaugusel laulab. 

Mina tegin muidugi kuulamise vahepeal salaja ka pilti. 

-----------

Some years ago I was lucky enough to sit in a bush, and thrush nightingale was singing right in front of me, also behind me, beside me and above me. It was a surround nightingale. After that I have been looking every spring the opportunity, just to experience it again. But with no luck. And now, just a few days ago, I had that chance. It was still dim outside, the sun was just as low as the growing grass. It was very cold and all green was wilted. 
But nightingale was singing. He was almost the only bird that was singing this morning. 
And he decided to sing to me as well. 

It is that kind of an experience that has this quality to remain in one's mind for a long time. And it is personal experience. Everyone has to feel it on their own, what it means, if a nightingale is singing only 1,5 meters away from you. 
I, of course, took secretly some photos :) 


ööbik, Luscinia luscinia, thrush nightingale, satakieli 

kohavahetus käis liiga kähku :) 

Kohtumine laanekukutajaga

Vaenukägu ehk toonetutt

Esimest korda õnnestus mul näha seda põnevat lindu. Oli väga külm hommik ja maa oli härmas. Kükitasin parajasti külmast tardunud lehtedega vaarikavarte vahel, oodates käblikut.

Ootamatult märkasin silmanurgast, et taevas lendab keegi. Kiiresti-kiiresti, lapikute tiibadega nagu väga suur ja toekas liblikas. Kähku tegin kaks klõpsu ja hüüatasin. Lind tegi kannapöörde ning tuli vaatama, kes hüüab. Tegi ühe tiiru pea kohal ja maandus ohutusse kaugusesse kuuse otsa. Natuke kraaksatas seal, lubades end kaugelt jälgida ning läks jälle. 

Loodan väga, et see ei jäänud meie ainsaks kohtumiseks.

Järgmisel hommikul ma kuulsin ta hüüdeid, aga näole ta end enam ei andnud. 

Vaenukäol on pea peal uhke tutt. Sealt ka tema nimi toonetutt. Tema häälitsus "up-up-up" on eestlastele kostnud koera haukumisena ja seostunud erinevate hädadega, mistõttu arvati, et lind kuulutab nt nälga, sõda, vaenu, ikaldust, surma. Häälitsus on andud ka põhjust talle jagada "lahkelt" vastavaid nimetusi - surmakägu, uputaja kägu, vainukägu, toonikägu.

Linnu kohta leiab infot nt looduspildist – http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php?page=liigitutvustused_liik&id=256

ja Eesti Looduse lehelt –
http://www.eestiloodus.ee/index.php?artikkel=2153

vaenukägu, Upupa epops, Hoopoe, harjalintu