Rätsuga ja ilma

Ühel õhtupoolikul kodu poole sõites ning kirudes üleliigset palavust jaanipäeval, kui tavaliselt on jaanipäeval ikka meeldivalt jahe ja vihmane, olid maanteel peale selle veel ka teetööd. Tee tolmas, asfalt oli ära kooritud ja killustikumäed olid tee peal. Siis äkki märkasin silmanurgast, et midagi pruunikat liugleb põllu kohal. Jäin vaatama ja – ohoo!, kõik paha oli kadunud ja kõik hea oli tulnud asemele. Põllu kohal laugles räts. Ma pole varem rätsudega kohtunud, vähemalt mitte nii lähedalt. (Üks kauge udune räts justkui on, aga.. kuna selget pilti pole, siis nagu pole ka.) Ma lootsin salamahti, et ta tuleb ka minu poole teed ja natuke lähemale, et saaks mõne pildi näpsata. Päike oli pilve taga, nagu ikka sellistel hetkedel, ja säriaeg kiskus ohtlikult pikaks õhus libiseva kaku pildistamiseks. Kuid ta kuulis mu soovi ja lendaski minu poole teed ning osutas mulle seda au, et lendas mu kõrvalt mööda. Õnneks sain mõned enamvähem teravad kaadrid, sest muid seadeid polnud aega enam muuta.

See oli mu esimene kohtumine kõrvukrätsuga, kel on mõnusad oranžid silmad ja näeb just selline välja, et tahaks hirmsasti mööda selga pai teha.

kõrvukräts, Asio otus, Long-eared Owl, sarvipöllö

Maikuus vol 2

 

Teine osa viiepäevase riisumismaratoni linnureportaažist. Eks neid tunde sai hommiku ja õhtu arvelt võetud vist rohkemgi, aga keset päeva metsas ei luusi ju sel ajal enam ja kuna Eestit oli tabanud kuumalaine, siis oligi paras päeviti kuumarabanduse ähvardusel õue riisuda ja muul ajal ringi luusida. Mäletan, et eelmisel aastal samal ajal maal olles oli umbes 10 soojakraadi ning tuult ja vihma piitsutas horisontaalselt ikka vastu, ükskõik, mis pidi ma käisin. Ja ööbik laulis.

Nüüd laulis pöialpoiss ja mustpea-põõsalind, punarind ja pasknäär, siisike ja põldlõoke. Laululuiged eskortisid kanada laglesid ja musträhn ajas jääkosklat mööda raiesmikku taga. Kanepilind valvas WC-sissepääsu ja räästapääsupojad ei olnud oma nõudmistega kitsid.

Ühel rannal komistasin rägapardi otsa, kes oli vist natuke totu, igatahes oleksin saanud päris head pilti, kui poleks ise olnud pea alaspidi kalda peal. Kivisel rannal roomamisest olid pärast kõhulihased valusad ja rägapart muutus lõpuks kahtlustavaks ning lahkus. Luitsnokad olid ammu silmi pungitates eemale triivinud.

Iga päev korra või kaks ajasin lendu meigaste paari enam-vähem ühest ja samast kohast. Lõpuks jäi üks neist mind puu otsa põrnitsema. Ma ei tea, kust ta selle julguse võttis, et mind natuke siis lähemalt silmitseda.

 aed-põõsalind, Sylvia borin, Graden Warbler, lehtokerttu

räästapääsuke, Delichon urbicum, House Martin, räystäspääsky

kanepilind, Carduelis cannabina, Common Linnet, hemppo

 rägapart, Anas querquedula, Garganey, heinätavi

luitsnokk-part, Anas clypeata, Northern Shoveler, lapasorsa

 meigas ehk kaelustuvi, Columba palumbus, 

Common Wood Pigeon,sepelkyyhky

musträhn, Dryocopus martius, Black Woodpecker, palokärki

suitsupääsuke, Hirundo rustica, Barn Swallow, haarapääsky

 

Kanada lagle, Branta canadensis, Canada Goose, kanadanhanhi

 põldlõoke, Alauda arvensis, Sky Lark, kiuru

 

 pöialpoiss, Regulus regulus, Goldcrest, hippiäinen

Maikuus -

olin viis päeva maal. Meeletu muruniitmise ja –riisumisega paralleelselt oli vaja käia ka metsas ja mere ääres, et näha, kes on ja keda ei ole.

Ei olnud kodurannas näha tülle, aga olid pruun kägu ja meriskipaar, ning kruusatee oli täis tikitud kivitäksidega. Metsas ei olnud lõopistrikku, aga olid pöialpoisid ja salapärane ning hämar kuusealune pakkus varju laulurästa lastele. Seekordne üllatusesineja aia taga oli hoopis mustpea-põõsalind. Käblik tegi poppi ja ööbik oli ära kolinud. Punarind oli kohal, pildile tuli ainult mustpea.

Kõrgel-kõrgel tegid lennuharjutusi herilaseviud ja metskurvitski on jäänud truuks oma traditsioonilisele trajektoorile – ikka üle õue.

Maikuu mõõna ajal võib ka punajalg-tilder kaugele merele kõndida, ilma, et vesi üle tema pahkluu ulatuks ja laululuiged tunduvad iseäranis suured. Ühes roostikus tegutsesid koos soo-roolind ja kõrkja-roolind.

Järgnev pildirida on reportaaž mai viimasest nädalast, lõõgastus riisumise ja muude aiatööde vahel, varastatud tunnid. Enne keskpäeva ja pärast.

 kägu, Cuculus canorus, Common Cuckoo, käki

 merisk, Haematopus ostralegus, Eurasian Oystercatcher, meriharakka

 

pöialpoiss, Regulus regulus, Goldcrest, hippiäinen

 mustpea-põõsalind, Sylvia atricapilla, Blackcap, mustapääkerttu

 

 

 

 

 herilaseviu, Pernis apivorus, European Honey-Buzzard, mehiläishaukka

punajalg-tilder, Tringa totanus, Common Redshank, punajalkaviklo

 

laululuik, Cygnus cygnus, Whooper Swan, laulujoutsen

soo-roolind ehk putke-roolind, Acrocephalus balustris, Marsh Warbler, luhtakerttunen

 

kõrkja-roolind, Acrocephalus schoenobaenus, Sedge Warbler, ruokkokerttunen

 

 

põldlõoke, Alauda arvensis, Sky Lark, kiuru

 

"Kanaadakad"

Kell oli 5 läbi midagi hommikul ja ma lamasin läbimärjal mudasel pinnal, jälgides kiivitajaid, meriskeid ja punajalg-tildreid. Olin küll jalga pannud kummipüksid, mis peaksid niiskust natuke blokeerima, kuid olin unustanud veekindla jope ja nii ma siis vettisin ise ka üsna ruttu ja põhjalikult ning end liigutada ma eriti ei tahtnud. Varsti kuulsin, et laululuiged liikvel. Tundusid lendavat kusagil eemal, ja ega ma tahtnudki neid lennust püüda, kui ma seal kõrte vahel lamasin. Kluugutamine tuli aga lähemale ja lähemale ning siis äkki nägingi neid tulemas – neli lindu. Esmapilgul ma ikka veel ei liigutanud end, kuigi mulle tundus, et kaks keskmist ei olnud teps mitte luige moodi. Vaatasin tähelepanelikumalt ja viimasel hetkel veel napsasin pildi sellest konvoist, mis must juba möödumas oli. Ees ja taga oli laululuik ja keskel kaks kanada laglet. Ma ei tea, kuhu nad lagled eskortisid, rohkem ma neid ei näinud. Pildistamise hetkel pidin ma end ikkagi pooleldi üles ajama ja siis alles tundsin, kuidas külm vesi niriseb mööda käsivarsi küünarnukkide suunas alla. Ja pilt sai ka läbi kõrteloori ja ilma viimase luigeta, kes ei mahtunud kaadrisse.

Aga üks uus liik jälle kirjas.

Eestist lendab kanada lagle üha sagedamini läbi koos teiste rändesalkadega. Minul oli see esmakordne kohtumine ja sellegi oleksin peaaegu maha maganud. "Kanaadakad" on suuremad kui valgepõsk-lagled ning pärit on nad Põhja-Ameerikast, kust toodi 1929. aastal esimesed isendid Rootsi. Skandinaavia tingimused olid kanada laglele väga sobivad ning tänapäeval on ta Rootsi kõige arvukam haneline. Esimest korda nähti kanada laglet Eestis 1968. aastal. Alates 1980ndest muutusid vaatlused iga-aastasteks.

Kanada lagle, Branta canadensis, Canada Goose, kanadanhanhi