Ühel õhtupoolikul kodu poole sõites ning kirudes üleliigset
palavust jaanipäeval, kui tavaliselt on jaanipäeval ikka meeldivalt jahe ja
vihmane, olid maanteel peale selle veel ka teetööd. Tee tolmas, asfalt oli ära kooritud
ja killustikumäed olid tee peal. Siis äkki märkasin silmanurgast, et midagi
pruunikat liugleb põllu kohal. Jäin vaatama ja – ohoo!, kõik paha oli kadunud
ja kõik hea oli tulnud asemele. Põllu kohal laugles räts. Ma pole varem
rätsudega kohtunud, vähemalt mitte nii lähedalt. (Üks kauge udune räts justkui
on, aga.. kuna selget pilti pole, siis nagu pole ka.) Ma lootsin salamahti, et
ta tuleb ka minu poole teed ja natuke lähemale, et saaks mõne pildi näpsata. Päike
oli pilve taga, nagu ikka sellistel hetkedel, ja säriaeg kiskus ohtlikult
pikaks õhus libiseva kaku pildistamiseks. Kuid ta kuulis mu soovi ja lendaski
minu poole teed ning osutas mulle seda au, et lendas mu kõrvalt mööda. Õnneks
sain mõned enamvähem teravad kaadrid, sest muid seadeid polnud aega enam muuta.
See oli mu esimene kohtumine kõrvukrätsuga, kel on mõnusad
oranžid silmad ja näeb just selline välja, et tahaks hirmsasti mööda selga pai
teha.
kõrvukräts, Asio otus, Long-eared Owl, sarvipöllö 
No comments:
Post a Comment